Lumelauaga sõitmine sobib igas vanuses inimestele, kuid seda hobi harrastavad eelkõige nooremad inimesed. See on ka loomulik, kuna nooremad inimesed on julgemad ning julgevad lihtsamalt riske võtta.Lumelaua sõitmisega tegelevad inimesed on üldjuhul aktiivse elustiiliga, kes naudivad talisporti. Lumelaud ühendab inimesi.
Lumelauatamisega tegelevad inimesed jagunevad üldjuhul kaheks – need, kes sõidavad lauda hobi eesmärgil, ning teine grupp inimesi, kelle jaoks on see rohkem kui hobi, see on nende elustiil. Mõlemat gruppi inimesi ühendab lumelauatamisest saadav adrenaliin. See on tõeline adrenaliin, mis kaasneb kusagil kuklas tiksuva teadmisega, et iga vääratus ja valearvestus võib lõppeda vigastusega. Samas edukalt sooritatud keerukas manööver annab mõõtmatu rahuldustunde.
Lumelauaga sõitmisel on ka oma emotsionaalne külg. Pidev eri stiilide katsetamine ning riskimine muudavad lumelauaga sõitmise huvitavaks. Adrenaliin, mille inimesed sealt saavad, on kirjeldamatu ning see panebki inimesed tahtma asja uuesti ja uuesti proovida.
Ning kui juba kord lumelauapisikust nakatunud oled, siis naljalt sellest enam ei parane. See on midagi enamat kui efektsed hüpped ja kiirus. Rohkem kui laua all mõnusalt krudisev lumi. Enamat kui joovastavalt karge õhk. See on elu, see on stiil. Elustiil.
Nagu paljudes teisteski spordialades leidub ka lumelauanduses erinevaid stiile- igaühele oma ! Lumelauasõidus võib eristada kolme põhilist stiili, millest tuleks ka varustuse valimisel lähtuda. Algajad aga peaksid jääma pehme saapa ja freeride või freestyle jaoks mõeldud laua juurde. See annab piisavalt vabadust proovida eri stiile ning aega, et jõuda järeldusele, milline on just sinule õige stiil :)
FREESTYLE- See stiil on enne kõike trikimeestele, kes harjutavad meelsasti trikke, hüppeid ja manöövreid lumelauapargis või halfpipes. Freestyle fännide hulka kuuluvad ka laudurid, kellele meeldib linnatingimustes lauaga mööda käsipuid sõita. Meil Tallinnas sellist asja eriti kahjuks küll ei aksepteerita.
Freestyle lumelaua tunneb ära selle järgi, et tal on lühike ja sügav kumerus laua keskosas, jalasidemete vahel. Lisaks on see alati kahesuuna laud, seega mõlemad laua otsad on tõusva ninaga.
FREERIDE- See stiil pakub tõelist naudingut kihutades tundmatus kohas puutumatul lumel. Enne kõike tähendabki see pehmes lumes sõitmist. Kui saavutada 60-70 km tunni kiirus võib tekkida tunne nagu hõljuks puutumatul lumeväljal, väiksema kiirusega kipub aga lauaots lume alla vajuma. Selle stiili harrastajate lumelaud peab olema pisut jäigem, kiirem ja stabiilsem kui freestyle laud. Spetsiaalselt puuderlumes sõitmiseks mõeldud laud on ühesuunaline, laua nina on kausikujuline (meenutab pisut oda otsa) ning laua saba on V kujuline.
RACE- on mõeldud neile, kes eriti ekstreemseid naudinguid otsivad, vaja on mitmesugust varustust ja tugevamat närvi. Slaalom, kross, kiirlaskumine - need on märksõnad, mis iseloomustavad seda tüüpi. Need lauad on alati ühesuunalised, hästi jäiga ja sirge konstruktsiooniga, et kiirust arendada.
Räägime lauasõidu õppimisest. Lauasõidu õppimiseks on KINDLASTI vaja leida hea õpetaja, kes näitab põhitõed praktikas ette ja aitab ära hoida valusaid kukkumisi algaja lauduri esimestel liugudel. Esimeseks sõidukohaks õppimisel soovitame valida ühtlase kaldega ja kui võimalik, siis pehmema (mitte jääs) rajakattega nõlva. Vaata ka seda, et ei hakka harjutama rajal, kus mõni teeb sööstlaskumist.
Ära karda minna harjutama suurtesse mägedesse nagu Alpid, Tatrad, Skandinaavia mäed. Seal leiad suurema tõenäosusega paremad (pikemad) ja lumerohkemad nõlvad ning sõidu saab tunduvalt kiiremini selgeks, kuna kogu mäel olemise aeg ei möödu järjekorras seistes ja liftiga sõites. Samas peab reisiseltskonnas kindlasti olema keegi, kes sind paar tundi/päeva õpetada viitsib.
Esimese proovi soovitame teha kindlasti kellegi oskaja juhendamisel. Olgu selleks siis lauaõpetaja, sõber või mõni juhuslik laudur juhuslikul mäel. Üksi õppimisega saavad vähesed kiiresti asja selgeks.
Enne mäkkeronimist võid proovida, kuidas siledal maal laual seismine õnnestub. Sageli tegeletakse lauaõidu imiteerimisega juba kodus põrandavaiba puudris :). See on normaalne nähtus! :)
Alustuseks on hea oma lauda ja varustust veidi tundma õppida. Kuidas sidemed lahti ja kinni käivad, kui painduv on laud jne. Vali mõni sile pind ning klammerda end laua külge. Proovi keharaskust laua otste poole suunata ja tasakaalu säilitada. Proovi kas saad laua paindesse.
Enne mäel laua allapanemist kontrolli kindlasti kas sidemed on tugevalt laua küljes kinni. Esimesed sõidud tee algajate nõlval, kus on võimalik jalgsi kerge vaevaga üles mäkke marssida. Esimesel korral ilma vähimagi kogemuseta kohe tõstukiga mäkkesõidu üritamine lõppeb reeglina ankru järel lohisemisega ja haiget saamisega. Paar tundi soovitame laud kaenlas mäest üles jalutada ja sellega veidi ka alla libistada :). Siis läheb ka mäkkesõit juba kindlasti muretult. Kindlam on tõstukile minna kahekesi ja kogenud sõitja toetusest on püstijäämisel palju abi. Võite isegi arvata, et suurtes mägedes ülessõiduga probleeme ei tule, kuid siiski tuleks seal valida õppimiseks sobiv nõlv, kus vähem rahvast ning mis piisavalt lauge ning ohutu õppimiseks.
Selleks, et Sa saaksid oma lumelaua kaldega nõlval vaevata jalgade külge tuleb istuda näoga allasõidu suunas ja alati tuleb laud enda ette asetada tagumise kandiga (metallist lauaserv) vastu nõlva pinda ja seda RISTI laskumissuunaga.
Pane jalg sidemesse ja suru kand korralikult sidemesse nii, et saapa tald oleks nii kannast kui ka varvaste juurest lauaga kontaktis. Hoia samal ajal laua tagumist kanti vastu mäekülge ja laud ei libise su alt minema. Samas saad rahulikult rihmad kinni tõmmata - ära oma vereringet sulge!
Kui mõlemad jalad lauaga ühenduses on, proovi oma tagumik maast lahti saada. See on esimene tõsisem tasakaalu harjutus. Kalluta end pigem tahapoole, et esikant sinu allamäge libisemist ei peataks ning püsi kandade poolsel lauaserval. Lasku vaikselt, laud risti allapoole ja hoia keharaskus laua keskel ehk võrdselt mõlemal jalal. Pane tähele, et keharaskuse viimine ühelt jalalt teisele mõjutab tugevasti sinu sõidusuunda.
Laud all nõlval püsti tõusmine on võrreldav jalgrattaga sõidu alustamisega. Kui hoogu pole siis ikka sadulasse ei saa ja tasakaalu ei kontrolli. Sa pead kasvõi hästi natuke liikuma hakkama vahetult peale tagumiku maast lahti saamist. Kergelt liikudes on tasakaalu hoidmine lihtsam. Võid ju muidugi tagumise kandi peale ka seisma üritada jääda, kuid see on päris keeruline eriti, kui nõlv on järsemat sorti.
Risti allapoole liikumist nimetagemgi PIDURDAMISEKS. Laua risti keeramine sõidusuuna suhtes nt tagumisel või esimesel kandil ongi lauasõidu alustamise a ja o.Kui need nõksud käes tuleb kõik komponendid liita üheks tervikuks ehk lumelaua sõiduks.
Head harjutamist !
Lumelauaga sõitmine sobib tegelikult igas vanuses inimesele, aga on sellegipoolest rohkem levinud just noorte seas. Viimase põhjuseks on eelkõige just fakt, et lautamine nõuab endast väga suurt julgust ja püsivust ning võib ebaõnnestumise korral kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. Muidugi ei ole välistatud, et antud spordialaga tegelevad ka vanemas eas inimesed. See sobib kõigile aktiivsetele talispordihuvilistele.
Lumelauasõidust liigub ohtralt õudusjutte siniseks kukutud kehadest ja valusatest põlvedest-küünarnukkidest. Jutte levitavad enamasti need, kes mäel iseseisvalt laua alla panid ja uljalt alla hakkasid kihutama.
On ainult üks reegel, millest kinni pidada, et lumelaud teid esimesel korral vigaseks ei teeks: lauaga mäele ei maksa üksi katsetama minna, ikka koos õpetajaga. Olgu selleks vanem vend, poeg, kolleeg, sõber või elukutseline lumelauaõpetaja. Peaasi, et ta oskaks algajat õpetada ning alguses ka kinni hoida. Nii tulevad esimesed võtted kätte tasakaalu kaotamata ja järgmisel õppimisel on need nõksud juba jalas, kuis kiiresti pidurdada või pöörata. Pidurdamine ongi see, millest õppimist alustama peaks, selle oskuseta pole ju mõtet alla kihutama hakata.
Sõiduvõtete ja oskuste omandamise kiirus sõltub konkreetsest inimesest. Mõnel kulub selleks paar-kolm päeva. Teisel läheb nädal, enne kui kukkumata mäest alla jõuab. Ja mõnest ei saagi asja.
Seega, kui olla ettevaatlik ja neid nõudeid järgida võib lautamist harrastada igaüks:)
Seoses sellega, et Eesti on väga tugeva suusatraditsiooniga maa, on meie jaoks tavaline, et lapsedki juba päris noores vanuses suuskade, kelgu ja isegi lumelauaga kokku puutuvad. Kui tahad talvemõnusid võõrsilt tulnud külaliste seltsis nautida, tasub seda fakti meeles pidada: maailmas on vähe riike, kus laste suusatamine nii tavaline oleks ja sestap võib see, mis sinu pereliikmetele elementaarne, teiste jaoks ekstreemsporti meenutada.
Õnneks on enamus teenusepakkujatest ka kõige väiksemate lumesõpradega arvestanud ja pakub lastele nii omaette laugeid nõlvasid, piiratud radasid kui muid huvitavaid alternatiive aja sisustamiseks.
Ning kui juba kord lumelauapisikust nakatunud oled, siis naljalt sellest enam ei parane. See on midagi enamat kui efektsed hüpped ja kiirus. Rohkem kui laua all mõnusalt krudisev lumi. Enamat kui joovastavalt karge õhk. See on elu, see on stiil. Elustiil.
Lumelaua leiutamise au ühele konkreetsele inimesele ei omistatagi. Siiski oli isikuid, kes mängisid lumelaua arengus olulist rolli. Ühe esimesena sai lumelaua taolise asja leiutamisega hakkama M.M. „Jack“ Burchett, kes 1929. aastal lõikas endale vineerist lauatüki ja kinnitas oma jalad riidetükkide ning hobuseohjadega sinna külge.
30 aasta möödudes hakkas populaarsust koguma Sherman Poppeni leiutatud lumelaud, mille ta meisterdas oma tütrele kingituseks ja lumelaua nimeks pandi snurfer. Snurfer kujutas endast kahte kokkupandud suuska ja selle esiosa külge pandud nööri, millest kinni hoida. Leiutis muutus ülipopulaarseks ning peagi alustati selle masstootmist. 1966.aastal müüdi snurferit lausa üle poole miljoni, kuid sellal võeti seda siiski kui lastele mõeldud mänguasja.
Järgnevatest aastakümnetest on teada mitmeid inimesi, kes on samuti lumelaua leiutajateks kandideerinud. Ametlikult oli Jake Burton esimene, kes kombineeris lumelauale suuskade tehnoloogiat aastal 1980. Uus prototüüp oli tehtud materjalist P-Tex. Tänaseks päevaks on Burtoni loodud omanimeline lumelaua bränd kuulsaim maailmas.
1982. aastal peeti USA’s Woodstocki lähedal Suicide Six kuurordis esimene siseriigiline lumelauavõistlus. Aastal 1985. oli vaid 39-s suusakuurordis (ligikaudu 600st) lumelauad lubatud. 1980-ndatel hakati välja andma ka lumelauaajakirju. 1986. aastal mängis prantsuse lumelaudur Regis Rolland filmis „Apocalypse Snow“ ning see vallandas lumelauavaimustuse Euroopas.
1994. aastal kuulutati lumelauasõit olümpiaspordiks. 1998. aasta taliolümpial oligi lumelaud esimest korda võistluskavas. Sellega kaasnes skandaal – Kanada lumelaudur Ross Rebagliati võitis slaalomi kuldmedali, kuid uriiniproovi käigus tuvastati, et lumelauduri proov sisaldas narkootikumi. See intsident tekitas paljudele inimestele eelarvamuse, et lumelaudurid kasutavadki kogu aeg narkootikume.(Kõrvaloleval pildil ongi lumelaudur Ross Rebagliat)
Mida rohkem lumelauandus ajaga arenes, varustus ja tehnika täiustusid, hakkasid inimesed seda spordiala aktsepteerima. Tänaseks lubavad lumelauatamist umbes 97% suusakuurorditest Põhja-Ameerikas ja Euroopas. 2004.aastal tegeles lumelauatamisega lausa 6.6 miljonit inimest. Lumelaua populaarsus järjest kasvab ja seda vaatamata inimeste vanusele, soole või oskustele.
Lumelauandus on talispordiala, mille harrastajad kinnitavad oma jalgade külge puust laua (lumelaua) ning sõidavad sellega mööda lumiseid mäekülgi alla. Just sellise tõlgenduse leidsime wikipedia.com leheküljelt. Lumelauandus on lõbus viis aktiivseks talve nautimiseks, lisaks veel paras ports adrenaliini.
Ja just lumelauandusest ja sellega seonduvatest teemadest hakkamegi siin oma blogis kirjutama. Tulevikus kajastuvate teemade nimekirjas leidub kindlasti postitusi eri stiilidest, varustusest, sõidukohtadest ja suurematest tegijatest lumelauanduses, arutleme ka teemal miks ikkagi selle spordialaga tegeletakse ning lisame natuke ka ajalugu. Vahepalaks lahedaid videoklippe, pilte ning ka huvipakkuvaid materjale mujalt maailmast. Kindlasti vaatame natuke ka lumelauanduse ja turismi seoseid- kes kuhu ja millal reisib.
Aga kes siis ikkagi oleme need MEIE. Oleme Pärnu Kolledži turismi- ja hotelliettevõtluse teise kursuse tudengid Cris, Ragne, Merili ja Kaisa ja järgnevad postitused olemegi just meie üleskirjutanud :)
Ega Eestiski talv enam mägede taga ole, varsti algab hooaeg.. Sissejuhatuseks vaata ka meie videot.
Stay tuned :)
